Intervjuu Jan Gehliga

Jan Gehl on mitmete auhindadega pärjatud linnauurija, kelle raamatud on iga maastikuarhitekti lugemisvaras ja tudengi esimesi õpperaamatuid. Ta on üks peaesinejatest
Tallinnas novembri alguses toimuval rahvusvahelisel maastikuarhitekuuri kongressil „Mind the Gap. Landscapes for a New Era“.

Kongressi eel leidis Jan aega vastata paarile küsimusele.

Oled üks peaesinejatest Euroopa Maastikuarhitektide Föderatsiooni regionaalsel
kongressil “Mind the Gap. Landscapes for a New Era” (eesti keeles “Märka tühimikku. Uue ajastu maastikud’’). Tühimikud linnasturktuurides ning –elus ilmnevad kõikides linnades. Mida tähistab “tühimik’’ Sinu jaoks? Miks tühimikud ilmnevad? Kas alati on vaja tühimikke täita?

TÜHIMIK. Kõige tõsisem tühimik on fakt, et ajal, mil linna- ja kohaplaanide, ehitiste ning maastike eest hoolitsevad inimesed, kes mõistavad antud temaatikatega seotud küsimusi ning on nende aspektide ülevaatamise jaoks sobiva haridusega, siis on INIMLIK MÕÕDE see, mida ei leia korraliku käistlust. Siin on tegemist tõsise TÜHIMIKUGA.

Kongressi eesmärgiks on pakkuda akadeemikutele, professionaalidele ning valdkonna spetsialistidele ruumi jagada kogemusi kuidas luua linnaruumi, võimalusel kasutada selleks erinevate valdkondade võtmeoskusi. Toetudes enda kogemustele, mida pead tähtsaks arvesse võtta avalike ruumide loomisel linnakeskkonnas?

Veelkord pean tõdema, et mure inimeste heaolust, nende käitumisest ning suhtlusest ehitatud keskkonnaga, on tihti jäetud tahaplaanile või vähesel määral integreeritud disainiprotsessi. Liiga palju rõhutatakse vormi, disaini, tekstuuride, taimede ja ökoloogia tähtsust ning kaugelt liiga vähe pööratakse tähelepanu inimeste käitumisele ja avaliku elu tõelisele olemusele.

Paljudes riikides on suurimaks väljakutseks avaliku ja erasektori koostöö puudulikkus maastiku- ja linnakeskkonna projektide planeerimisel ja elluviimisel. Mida arvad – kuidas sellele väljakutsele lahendus leida?

Eksisteerib lugematu hulk suurepäraseid näiteid avaliku ja erasektori koostööst üle maailma. Parimad praktikad maastikuprojektide ellviimisel saavad olla suurepäraseks inspiratsiooniks sellise koostöö tekkeks.

Lisainfot kongressi kohta leiab SIIT

New manufacturing plant for Special Cutting Tools

Feanor OÜ allkirjastas hiljuti kokkulepe ettevõttega Shenyang Liming Aero Engine tootmaks erilisi lõikeriistu selle uhiuues tehases Jilin provintsis Kirde-Hiinas.
Kümnel tuhandel ruutmeetril asetseval uuel tehasel on eesmärgiks tööd anda 400 inimesele.

Peamisteks klientideks on Hiina lennu-ja  autotööstus, 40% toodangust läheks lähedal asuvatele BMW ja AUDI tehastele.
Aastal 1954 asutatud Shenyang Aero-Engine Group on Hiina esimene reaktiivmootoriga õhusõidukite mootorite tootja, riigi üks peamisi arendusprojekte, milles töötab 12000 inimest. Ettevõtte äritegevus hõlmab nii tsiviil-kui sõjaliste õhusõidukite mootorite ja muude lennundusalaste komponentide tootmist ja hooldamist.

Feanor OÜ on registreeritud Tallinnas aastal 1998, kuid omab projekteerimisalast kogemust juba aastast 1992. Ettevõte on võitnud erinevaid rahvusvahelisi auhindu ning registreerinud lõikeriistade patente ja metroloogiaalast teadus-ja arendustegevust Iisraelis (2000), USA-s (2004), Tuneesias, Soomes (2010) ja Venemaal (2011). Lennumootorite tootmine on strateegiline ning Hiina on huvitatud Feanori oskusteabest ja volframkarbiidist eriliste lõikeriistade tootmise tehnoloogiast rootorvõllide ja terade tarvis. Jilin-i provints toetab kohalikku tootmist varaliselt, masinate ja tööjõuga.

Intervjuu Antje Stokmaniga

Antje Stokman on teadlane, õppejõud ja praktiseeriv maastikuarhitekt.

Ta on pälvinud sel aastal maastikuarhitektuuri eriala märkimisväärse Topos Landscape Award preemia uute meetodite eest linnaplaneerimise teaduses ja õpetamises. Ta on üks peaesinejatest Tallinnas novembri alguses toimuval rahvusvahelise maastikuarhitekuuri kongressil „Mind the Gap. Landscapes for a New Era“.

Kongressi eel leidis Antje aega vastata paarile küsimusele.

Oled üks peaesinejatest Euroopa Maastikuarhitektide Föderatsiooni regionaalsel kongressil “Mind the Gap. Landscapes for a New Era” (eesti keeles ‘’Märka tühimikku.
Uue ajastu maastikud’’). Tühimikud linnasturktuurides ning –elus ilmnevad kõikides linnades. Mida tähistab "tühimik" Sinu jaoks? Miks tühimikud ilmnevad? Kas alati on vaja tühimikke täita?

Rääkides tühimikest Euroopa Maastikuarhitektide Föderatsiooni kongressi kontekstis, sooviksin vaadelda tühimikke erinevate elukutsete vahel, kelle vastutada on meie linnakeskkonna kujundamine ning samuti tühimikke, mis eksisteerivad maastikuarhitektide erialas. Päris tihti pöördutakse maastikuarhitekte poole kui vajatakse "ilusate rohealade eksperte".
Maastikuarhitektid kaasatakse konsultantidena peale seda, kui linnaplaneerimise ja
insenertehniliste lahendustega on jõutud lõpuni ning projekti piirid on paika pandud ja lõplikud. Selle konfliktiga kokkupuutumine seab maastikuarhitektid kahte omavahel vastandlikku rolli. Üks võimalus on leppida oma rolliga kui igavikuline kaunistaja kes järjepidevalt dekoreerib fragmenteeritud ruume, mis on ehitisi ümbritsevad jäänukid või süsteemid linna infrastruktuuris.
Teiseks võimaluseks on aga võtta roll kui alatine keskkonnakaitsja, kes rabeleb selle nimel, et vältida, kompenseerida või kahandada maastikesse sekkumisi, mis on olnud eelnevalt ellu viidud inseneride, arhitektide ja teiste maastikuarhitektide töö tulemuseks. Kuidas saame konstruktiivselt taastõlgendada selle situatsiooni kui võimaluse maastikuarhitektidele võtta juhtiv roll lahendamaks konflikt kujundamise ja ökoloogia vahel? Sellele põhinedes, kuidas saame arendada uue jõu, mis lubaks maastikuarhitektudel teiste elualade esindajatega võrdselt panustada planeerimisprotsessidesse, kus hetkel domineerib vaid ruumiline kujundus? Ja
kuidas leiavad maastikuarhitektid endile kliente, kes näeksid eriala esindajates juhtivat, mitte aga toetavat rolli, just seepärast et suudame neid maastikuarhitektuuri olulisuses veenda?

Kongressi eesmärgiks on pakkuda akadeemikutele, professionaalidele ning valdkonna
spetsialistidele võimalust jagada kogemusi kuidas luua linnaruumi, kui võimalik on kasutada erinevate valdkondade võtmeoskusi. Toetudes enda kogemustele, mida pead tähtsaks arvesse võtta avalike ruumide loomisel linnakeskkonnas?

Maastikuarhitektidena peaksime selgitama, et kujundatud maastike ilu ei viita vaid nende
paikade nägemisega kaasnevale ametliku esteetika kvaliteedile. Põhiolemuslikult pöörleb
maastikuarhitektuur vormiva esteetika ümber. Maastikuarhitektide tõlgendus aja muutumisest, vastastikest suhetest teiste süsteemidega nagu linn, ühiskond, hüdroloogiline ringlus, infrastruktuur või bioloogiline mitmekesisus, ongi selle esteetika tulemuseks.
Maastikud pole staatilised ega eales lõplikud. Maastikud kasvavad. Nad muutuvad vastavalt ilmastiku tingimustele ja aastaaegadele. Maastikuarhitektide kohuseks on kindlaks määrata ökosüsteemi loomuomased dünaamikad, neid inimeste vajadustele vastavaks parandada kasutades selleks kujundusimplusse. Samal ajal peaksid maastikuarhitektid lõpptulemusest andma ülevaate ka klientidele ning koostööpartneritele. Looduslikel süsteemidel nagu pinnasel, veel, taimestikul ja mikroorganismidel on iseseisev struktureerimisvõime ning sisemine efektiivsus, mida maastikuarhitektid saavad kasutada ning tõsta kujundusstrateegiate abil esile.

Paljudes riikides on suurimaks väljakutseks avaliku ja erasektori koostöö puudulikkus
maastiku- ja linnakeskkonna projektide planeerimisel ja elluviimisel. Mida arvad – kuidas
sellele väljakutsele lahendus leida?

Maastikuarhitektidel on vaja selgeks teha, et nende kaasamine ning maastikuarhitektuuri
projektide elluviimine ei tähenda koheselt ebavajalike kulude kasvu. Kui näiteks insenertehnilisi projekte peetakse alati vajalikeks, siis maastikukujunduses nähakse tihti majanduslikult ebamõistlikku luksust. Just see on põhjus, miks maastikuarhitektid peaksid kaasa lööma infrastruktuuri projektides, nagu näiteks üleujutustega toimetulek, vihmavee juhtimine, reovee käitlust, teedeehitus. Maastikuarhitektid peaksid aitama teiste erialade esindajatega võrdsetel tingimustel välja töötada lahendusi, mis üheaegselt vastavad inimeste heaolule ja ellujäämise funktsioonidele ning moodustaksid terviku ökoloogiliste ja esteetiliste eesmärkidega.
Kui maastikuarhitektide võimuses on panna alus professionaalsele avalikule arutelule kuidas parandada ruumilist ja keskkonnakvaliteeti infrastruktuuri projektides, võib selle lõpptulemuseks olla maastikuarhitektide uus roll. See roll kätkeks endas selliste suuremahuliste projektide algatamist ning juhtimist. Lõpptulemuseks oleksid aga uued volitused maastikuarhitektidele ning paremad projektid avalikkusele.

BRÄNDID, VIIDAD JA VEEBILEHED EESTIKEELSEKS – MÜÜT VÕI REAALSUS?

1. juulil 2011 jõustus uus keeleseadus, mille regulatsioon on tekitanud palju elevust. Kas Stockmanni asemel näeme me tõesti tulevikus linnapildis kaubamaja Aktsiamees ning Soome sõidutab meid edaspidi Pikktint? Või on need kartused liigsed? Uus keeleseadus kehtestab mitmeid uusi nõudeid nii kaubamärkide kasutamisele avalikus ruumis kui ka lepingutele, veebilehtedele ja ka näiteks äriühingu kirjaplankidele. Alljärgnevalt lühike ülevaade keeleseaduse sätetest, mida peaks üks ettevõtja oma tegevuses teadma ja järgima.

Avalikku kohta paigutatud sildid ja viidad peavad olema eestikeelsed

Uus keeleseadus näeb ette, et avalikku kohta paigaldatud viidad, sildid, ettevõtte liiginimetus ja välireklaam, sealhulgas poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaam ning juriidilise isiku teadaanded peavad olema eestikeelsed. Lisada võib teksti tõlke võõrkeelde, kuid eestikeelne tekst peab olema esikohal ega tohi olla halvemini vaadeldav kui võõrkeelne tekst.

Kõik võõrkeelsed tegevuskoha tähised nagu näiteks lounge, pub, shop jmt peavad saama eestikeelse sildi. Niisiis, oma tegevuskohale võõrkeelse nime andmine ei ole välistatud, kuid sellele peab lisama eestikeelse tegevuskoha nimetuse. Eestikeelne tekst peab igal juhul olema esikohal. Nimetatud regulatsioon ei ole iseenesest täiesti uus. Täiendatud on vaid sätte sõnastust ja kinni on üritatud paigata võimalused sellest nõudest kõrvale hiilida.

Näitus “Uutmoodi”

16. septembrist 6. novembrini on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud eesti disaini- ja innovatsiooniajaloo näitus “Uutmoodi”, mille kuraatoriks on Ene Läkk. “Uutmoodi” on ehk üks mahukamaid Disainiöö raames avatud näitusi, katab see ju ligikaudu 100 aastat eesti disainiajaloos. Näitusele on kokku otsitud eksponaate nii möödunud sajandi algusest kui viimastestki aastatest.

Peamiselt tootedisaini koondavas väljapanekus on esindatud mitmed erinevad disainivaldkonnad: elektroonika, mööbel, valgustid, raadiotehnika, meditsiin, mootorsõidukid, tekstiil. Näitust ühendava märksõnana on kuraator nimetanud uuenduslikkust, ja seda pigem funktsionaalse poole kui vormikäsitluse osas. Seetõttu võikski öelda, et kuigi Läki kureeritud näitus annab ülevaate, mis on eesti disainis pea saja aasta jooksul toimunud, teeb ta seda tavapäraselt pisut erineva nurga alt. Kuigi eesti disain on ajaloolistel põhjustel olnud tihedalt seotud tarbekunstiga, siis viimast näitusel ei kohta. “Uutmoodi” ei lähtu niivõrd mitte eesti disaini arenguloogikast, vaid pigem asetab fookusesse konkreetsed esemed.
See aga ei tähenda nagu ei pöörataks näitusel tähelepanu esemete disainimise kontekstile. Näitust saadab mahukas tekstiraamat, millest iga eksponaadi kohta täpsemalt lugeda saab. Samuti on näituse paremaks mõistmisel abiks film “Eesti disain seestpoolt vaadates”, mida külastajad tagumises saalis näha võivad.
Kuigi rõhutatakse eelkõige iga eseme innovaatilist lahendust omas valdkonnas, joonistuvad hoolikal vaatlemisel ekspositsioonis välja ka erinevatele perioodidele ja valdkondadele omased jooned. Näiteks on huvitav jälgida, et 1980.aastate lõpul ja 1990.aastate alguses, enne kui arvutid Eestis laiemalt levima hakkasid, disainisid
neid ka eestlased. Sel perioodil disainiti veel teisigi tooteid, mis erinesid varasemalt kavandatust ning pakkusid disainereile uusi väljakutseid, kuid mis laiemasse tootmisesse siiski ei jõudnud. Samuti võib näha, kuidas tekstiilidisainis 2000.aastatel nn tarkade tekstiilide teema väga aktuaalseks muutus.
Kuigi suurt osa ekspositsioonist on näitustel varemgi kohatud ning umbes viiendikku välja pandud esemeist on kuraatori sõnul ka auhinnatud, on palju ka sellist, mida tavaliselt disaininäitustel ei näe. “Uutmoodi” annab hea võimaluse laiemale publikule tutvustada, millega tegelevad eesti disainerid ning loodetavasti meenutab näitusesaalis omaenda kodust tuttavate esemetega kohtumine, et disain on hoopis enam meie igapäevaelu osa kui seda teadvustame.

Autor: Keiu Krikmann

Pilte näituse avamiselt saab näha SIIT